Monday, November 27, 2017

Kahekõnest oma füüsilise minaga

Meil trennis tuleb aeg-ajalt ikka juttu ultrajooksu ajal toimuvast. Teised küsivad ja meie Kaupoga üritame vastata. Ükskord soojenduse ajal hakkas Kaupo rääkima, et ultrajooks on üks skisofreeniline ala. Ta on rajal tähele pannud mitmeid jooksjaid kes räägivad iseendaga või ergutavad kõvahäälselt ennast. Mul meenus koheselt kus ma samuti üks hetk Haanjast kus kõvahäälselt end ergutasin järjekordsele ringile minema. Samuti Lapimaal sai peetud raja viimasel kolmandikul endale motivatsioonikõnesid.

Mingist hetkest toimub ultrajooksus keha ja vaimu eristumine. Vaim on nagu ratsanik kes sunnib nõrkevat kronu (keha) edasi liikuma. Aeg-ajalt meelitades või siis kõvahäälselt sundides. Rasketel hetkedel on vaid vaimutugevus see, mis olukorras, kus keha on valmis ammu loobuma, sind edasi viib.

Ma nimetan endamisi neid hetki kahekõneks oma füüsilise minaga.

Alustuseks on palju mõtteid ja plaane. On elevust ja rõõmu ja lobisemist.
Ja siis jätad need raja kõrvale maha. Saabub hetk kus muu maailm muutub ebaoluliseks ning jääb järele minu vaim ja minu keha. Need on hetked kus aja mõiste kaob ning on vaid üks praegu. Täielik keskendumine sisemaailmale ning ükshaaval valude ja mõtetega toimetulek ning nende kui ebaoluliste kõrvale tõstmine. 

Lõpuks saabub staadium kus mõtelda enam ei jõua. Mõtted võivad tulla kuid sa lased neil sama lihtsalt minna. Rääkimise vajadus kaob. Saabuvad vaikuse hetked. Süsivesikud, mis on vajalikud aju aktiivseks tööks, on otsas. Aju jälgib ümbritsevat ning keha, kuid ei reageeri ilma otsese vajaduseta. Aju mõtlev osa saab puhkust ja laetakse tühjaks.

On vaid üks eesmärk ning ei võeta kuulda ühtegi vabandust kaldumaks kõrvale valitud suunast. Sest tead, et selle teekonna lõpus, lõpujoone järgselt, ootab sind ülim õndsus, muretus ja rahu.

Valu läheb kuid rahu sinu sees jääb. 

Thursday, November 16, 2017

Kuidas on läinud tõusumeetrite kogumisega?

Ajendatuna eelmisest postitusest on tundnud jooksusõbrad huvi kuidas on läinud tõusumeetrite kogumisega.

Aus vastus on, et algus läks kehvasti. Lehelangemiskuuks plaane tehes ei osanud arvata, et sügistuuled plaanid nii sassi suudavad keerutada. Plaanitud langusmeetrite kavast sai tehtud vaid pool. Aga ma võtan  kergest haigust põhjustatud sundpause kui olulist osa protsessist. Järelikult oli puhkust vaja. Trenne ette ega tagantjärele teha ei saa ja seetõttu ei maksa muretseda.

Novembriga olen jõudnud taas järjele ja proovin aru saada kas organism suudab tõusumeetrite mahu ära seedida või mitte. Järelväsimus on trenni järgselt pikalt sees. Probleemiks pole jalad vaid ülakeha, õlad ja kõhulihased, mis ei ole sellise ajaliselt pika koormusega harjunud. Mõned üksikud lihaskiud ei taha kuidagi taastuda. Seetõttu olen üket ja muid trenne tagasi tõmmanud, et saada taastumisega järje peale.

Küsitud on ka, et kas ei peaks tegema vahepeal baasi ladumiseks pikka jooksu. Vaatasin plaanile otsa ja vastus on ei. Arvestades rahuliku mäetrenni pajalist kestust ja koormust ei mahu pikk jooks kuidagi kavva. Ja arvan, et seda ka ei ole vaja. Nädalavahetuse ühe trenni pikkus kipub juba 2,5 tunni peale venima. Ja kui tahta teha kahel päeval järjest siis minu jaoks on see rohkem kui küll.

Hetkel maadlen 2000-2500 tõusumeetriga nädalas. Mõne aja pärast, kui see maht seeditud, on plaan liikuda samm edasi ehk nädalaplaan 3 000 tõusumeerit. Kilomeetritest  ei ole palju (umbes 45 kilomeetrit) kuid ajaliselt tähendab see jalgadel olekut juba 7,5 tundi.  Ei taha numbriliselt mõtelda, mis teeb nädala ajaline eelarve, kui peaks jõudma 4000+ tõusumeetrini nädalas. 

Paari asja kohta olen saanud kinnitust selle kuu jooksul: 
  • Neid tõusu ja languse osasid tuleb võtta ikka hästi rahulikult. Oluline on jälgida ja vajadusel korrigeerida tehnikat, millega mäest üles ronin. Tehnika määrab lihased mida rakendan ning tehnika muutusega on võimalik koormust juhtida.
  • Mäest alla jooksu puhul on veel olulisem hoida tagasi. Iga joostud tunniga lähevad lihased kangemaks ning sammukerguse leidmine trenni teises pooles vajab keskendumist.
  • Olen saanud usku juurde, et kui terve püsin ja lollusi ei tee, siis on plaanis olev mägisjooks tehtav.
Naudin kulgemist vihmases sügises. Aga lihtsalt ei tule siin maailmas midagi.