Sunday, October 15, 2017

Lidingöloppet 2017

Lidingöloppet on Stockholmis sadama juures asuval Lidingö saarel toimuv maastikujooksu võistlus. Vanemad jooksumehed räägivad sellest jooksust austusega ja soojade sõnadega. Seda põhjusega.

Mõningaid fakte jooksu ajaloost

Esimese jooksu diplom


Jooks sai alguse 1965. aastal. Kui esimesel jooksul stardis oli natuke alla 500 jooksja siis 80-ndatel ületati juba 10 000 jooksja piir ning tippaastatel oli 30 km distantsile startinute arv 15 000 jooksja piiril. Kui lisada siia juurde sama jooksu lühemate distantside (15 ja 10 km) jooksjad siis on tegu ametlikult maailma suurima krossijooksu võistlusega. Fakt, mis on kantud ka 1982. aastal Guinnessi rekordite raamatusse.

Tegu on tõeliselt rahvusvahelise ja kõrge tasemega jooksuvõistlusega. Meeste võitjad jooksevad 30 km maastikuraja läbi alla 1:40 ja naiste võitjad natuke alla 2 tunni.

Eestlased on samuti sellel rajal korralikke aegu jooksnud. Näiteks eestlastest läbis raja Toomas Turb 1991 aastal ajaga 1.45.38, Rein Valdmaa 1993 aastal ajaga 1.46.56.

Jooksust

Tegu on tõelise maastikujooksu sõprade pidupäevaga. Selle peotunde tekitab meeletu arv jooksjaid, kes suunduvad katkematu jõena stardi suunas, aastatega täiuslikuks lihvitud korraldus, rootsi viisakus, mis mind iga kord meeldivalt üllatab sellistel suurtel rahvaspordivõistlustel ning viimaseks rada ise. 30 km pidevalt jõnksutamist üles ja alla on midagi sellist, mida maastikujooksja  saab nautida. Eeldusel, et tõusude ja laskumiste jooksmist on eelnevalt harjutatud.

Jooksu ametlik pikkus on 30,2 km ning on see toimub ühel ringil. Valdavalt kulgeb rada peene graniitkruusaga kaetud metsaradadel. Kuiva ilmaga saab joosta päris tavalise jooksusussiga. Vihmase ilmaga on tõenäoliselt vajalik ka natuke tallamustrit, et laskumistel ja tõusudel tagada pidamine.

Jooksu esimeses pooles on rajaprofiil rahulikum kuid raja teine pool pakub nii mõnegi eneseületuse võimaluse. Teise poole raskemate tõusude tõusumeetrite vahe on ca 40 tõusumeetrit ja kokku koguneb jooksuga üle 500 tõusumeetri.


Jooksu rajaprofiil

Vaadates jooksjate tempograafikuid, siis paljudel toimub mõningane tempolangus kusagil 15-20 km vahel, kus rajaprofiil hakkab näitama oma tõelist palet. Jõnksud ja sakid hakkavad muutuma järsumaks ja pikemaks.

Nagu Mart tabavalt pärast jooksu kirjeldas. Kui ta alguses arvas, et jääb ära maratonijooksu viimased 10 kõige raskemat kilomeetrit siis jooksu käigus selgus, et ära jäid esimesed 10 kõige kergemat.

Kuidas jooksule minna?

Jooksule saab lihtsalt minna laevakruiisiga. Reede õhtul laeva, laupäeval jooks ning pühapäeva hommikuks Tallinnas tagasi. Kuna jooksu rada asub sadama lähedal asuval saarel ning jooksu korraldajate poolt on tagatud ca 1 km kaugusel sadamast ühistranspordi ühendus, siis on laevalt starti ja hiljem tagasi saamine lihtne.

Üks piirang jooksule kruiisiga minnes on. Nimelt tuleb arvestada et jooks tuleb läbida alla 4,5 tunni, et kindlalt tagasi laeva jõuda.

Mõned märkmed enda treeningpäevikusse

Kavas oli joosta enne Siguldat natuke teravamalt. Seda selleks, et saada Sigulda pikemaks jooksuks torud lahti. Vorm tundus, et liigub ülespoole. Nädala keskel töö juurest saadud viirus aga tõmbas plaanidele kriipsu peale. Starti läksin kergelt tõbisena ning oli kaks varianti kas saan haigusest võitu või saab haigust minust.

Plaan oli joosta tempoga 4:30-4:45. Ehk mitte liiga aeglaselt aga ka mitte liialt kiiresti. Startisime kõik kolmandast grupist, mis polnud kõige kiirem ega ka liialt aeglane. Alguses katsusin hoida tagasi ja liikuda 4:30 tempo piiril. Õrnalt oranžis režiimis. Esimene 10 km tuli natuke alla 46 minuti ning enesetunne oli hea. Tõusudel jooksin ettevaatlikult ning ka laskumistel katsusin hoida tagasi. Jalg kandis ning hingamine oli normaalne. Ka 15 km märk tuli mõnusalt. Olime jõudnud järele teise stardigrupi aeglasematele ning aeglasematest möödajooks nõudis järjest rohkem tähelepanu. Samas kõik olid viisakad ja hoidsid paremale, et vasakult saaksid kiiremad mööda.

Siis aga kusagil 17-18 km kadus äkki jõud ära. See oli märk et haigus rohkem ei lubanud. Jalad olid head, hingamine oli hea kuid mida ei olnud oli jõud. Tõmbasin paremale äärde teiste tiksuvatega ühte rivvi ja katsusin kulgeda lõpuni. Keskmine tempo langes 5:30 peale.

Hakkas vaikselt jahe aga katsusin joosta lõpuni. Kaks raskemat tõsusu kõndisin. Lõpuaeg tuli õnneks alla 2,5 tunni ehk miinimumeesmärk sai täidetud. Õhtuks tõusis palavik ning väsimus murdis kiiresti pikali. Haigus sai seekord võitu.

Lõpetuseks

On ääretut hea käia sellistel jooksudel mõnusa seltskonnaga. See annab jooksule palju juurde. Hoolimata raskest rajast pakkus jooks ääretult positiivse emotsiooni ning on kindlasti jooks, mida saab kavandada tulevikus teravama pika treeninguna jooksuplaanidesse. Vähemalt mitmed jooksjad ütlesid, et nad tuleks sellele jooksule tagasi.

Ühispilt stardi eel

No comments:

Post a Comment