Nädal varem selle eesmärgiga kavandatud pikem treening, jooks ümber Võrtsjärve, ebaõnnestus kuuma ilma tõttu. Seetõttu tuli kiire otsus minna Lahemaale 100 km väljakutsele.
Teist aastat korraldatav Lahemaa Challenge on pälvinud millegi pärast vähe jooksjate tähelepanu ning seetõttu on osavõtjate arv veel väike. Samas arvan, et jooksul on potentsiaali kasvada üheks lemmikjooksuks. Just sel aastal kavas olnud 30 km andis väga hea emotsiooni.
Stardi ootel viimaseid juhiseid kuulamas
30 km jooks
Kuna nii 30km kui 100 km start anti ühiselt ja raja algusosa oli ühine, siis sain kaks jooksu ühes. 30 km jooks algab Võsult ja lõpeb Võsul. Algus ja lõpuosa on asfaldil kuid ülejäänud rajaosa vonkleb valdavalt maastikul. Sisult tehakse jooksuga ring peale Käsmu poolsaarele. Tegu ei ole väga kiire rajaga sest mereäärne lõik oli päris tehniline. Samas sõprade seltsis koos rahulikult jooksmiseks ideaalne rada, mis pakub nii huvitavaid kohti kui ka ilusaid vaateid. Kui jooksu saaks korraldada nädal varem, sobiks see jooks ideaalselt viimaseks rahulikuks pikaks jooksuks enne SEB maratoni.
100 km jooks
Pikema maa ette võtnutel jätkub 30 km läbimise järgselt rada edasi mööda RMK matkarada Viru rabani, kus tehakse 5 km paun ümber raba ning siis sama teed pidi Võsule tagasi. Lisaks metsaradadele sisaldab rada asfaldi ja kruusakattega teelõike. Rajaprofiil on valdavalt lauge. Mõned tõusujõnksud metsasinglitel annavad siiski rajale 400+ tõusumeetrit. Mere poolt Viru Raba poole suundudes on rajaprofiil kergelt tõusev. Mu kella andmete järgi oli absoluutne kõrguste vahe ligikaudu 50 tõusumeetrit. Samas Viru Rabast raja lõpuosa tagasi Võsu poole joosta on selle võrra lihtsam kuna rajaprofiil on kergelt laskuv.
Kindlasti on rada kergem kui Haanjas ning kel soov proovida 100 km läbimist siis rada sobib selleks ilusasti. Rada on vaheldusrikas, kui välja arvata paar pikka kruusa ja asfaldi sirget, ja läbib mitmeid looduskauneid kohti. Joogipunkte rajal piisavalt ning seetõttu suurt kogust jooki ise kaasas tassima ei pea.
Märkmed enda jooksust treeningpäevikusse
Alustasin esimesed 30 km liiga kiiresti (10 km keskmiselt 55 minutiga). Kuna kihutada ei olnud plaanis leidsin mooduse kuidas tempo alla tõmmata. Kukeseened, milledest esimesel 30 km mööda tormasin, said alates 38 km kaasa krabatud. 37 km joogipunktis laenati lahkelt üks kilekott kuhu ma siis jooksuraja ääres olevaid seeni kogusin. Seente korjamisel jooksu ajal on mitu plussi. Esiteks sai iga natukese aja tagant peatuda ning kummardades tagareie lihaseid sirutada. Teiseks pilguga teeäärtest seente otsimine andis ajule tööd ning keha sai vabalt omas rütmis liikuda ning lihaskangusele ja valule ei olnud aega ajul mõtelda. Kolmas, kõige suurem, kasu oli hilisõhtul koju jõudes, kus kaasa ja ämm leebusid nähes päevasaaki.
Seeni pakkimas
Sellised pikad jooksud ma katsun teha võimalikult lisaenergiavabalt. Just selleks, et harjutada keha liikuma rasva pealt. Kokku sõin sisse raja teises osas 2,5 energiageeli, 10 datlit ning joogipunktides kallasin kurku 1-2 topsi kokat. Kokkuvõttes sai organism vajaliku kogemuse kätte ning kuna liikusin rahulikult siis on lihaste ja energia taastumine toimunud üllatavalt valutult. Sellise trenni järel võtan tavaliselt nädala hästi rahulikult (peaaegu trennivabalt) kuni tunnetan, et jääkväsimus on organismist väljas.
Kokkuvõttena soovitan jooksuhuvilistel proovida seda lühemat 30 km jooksu. Ja ehk kunagi ka täismahus Lahemaa metsikut väljakutset. Lisainfot saate jooksu kodulehelt
Edu Running100k jooksuklubile selle jooksu korraldamisel.
Jooksu järgne kohustuslik kummardus korraldajate ees
No comments:
Post a Comment