Täna käisin paaris sporditarvete poes (Sportland, Adidase ja Nike esinduspoed, jne), et leida endale jalanõud eelseisvaks maratoniks. Kahjuks tulin poodidest sama targalt (st kogemuse võrra rikkamalt) tagasi.
Poes esitasin naiivselt lihta küsimuse, palun näidake mulle jooksujalanõude mudeleid, mis kaaluvad alla 300g. See peaks olema piir, millest alla kaaluvad kiirema trennijooksu jalanõud. Kõigist poodidest sain vastuse, et neil ei ole selliseid andmeid. Küsimusele kas on ehk poes tootjate katalooge, et vaadata järele jalanõude kaalu, sain taas vastuse, et kahjuks katalooge ei ole. Ainuke erand oli Nike esinduspood, kus oli väike voldik.
Poes on küll palju kaupa ja palju naeratavaid müüjaid, kuid toote tundmistega on küll kehvad lood. Ime, et spordipoodidel hästi ei lähe. Kui ostja on kahevahel kas osta või mitte, siis asjatundmatu müüja abil saab kindlasti tuge, et ost edasi lükata.
Otsisin natuke internetist infot, et järgmine kord oleksin poodi minnes targem.
Maratonijooksuks leidsin järgmised kergemad meeste mudelid (kaalud kas g või untsides) 10 oz = 283.495 g
Võistlusmudelid:
Mizuno Wave Aero 8 – (245g)
Kiirema treeningu mudelid (mis sobivad ka võistluseks):
Mizuno Wave Elixir 5 (270g )
Nike LunarGlide+ (10,6 oz)
Nike LunarElite+ (10oz)
NewBalance - MR905 (269g)
Adidas Adizero Tempo 4 (11 oz)
Adidas Marathon 10 (10,2g)
New Balance 905 (10 oz)
Võrreldes meeste ja naiste mudeleid olid naiste mudelid võrreldes sama mudeli meeste jalanõust ca 30-40g kergemad.
Nüüd on nimekiri koos, kuid ma ei ole kindel kas poes kas või pooligi kokku kogutud mudelitest proovimiseks leian.
Monday, May 31, 2010
Sunday, May 30, 2010
Valmistumine selle aasta esimeseks maratoniks
Stockholmi maratonini on jäänud nädal. Trennis on enesetunne olnud kavandataval maratonitempol hea. Iseasi, kas jõuab lõpuni vastu pidada. Pikematel otsadel on kusagil 25 km-st läinud raskeks. Samas treeningtempo ja enesetunde põhjal võiks laugel maal sellest hoolimata tulla isikliku rekordi parandus.
Tutvusin nädalavahetusel maratoni rajakaardiga.
Joogipunktid iga kolme kilomeetri tagant tundub olevat piisav sagedus. See tähendab, et ei pea oma jooki kaasa tarima. Lõpliku otsuse oma joogi osas teen kohapeal. Kui saab olema väga kuum ilm (nagu viimasel kahel aastal) siis tuleb lisajook kaasa võtta.
Rajaprofiil ei ole samas midagi rõõmustavat. Kui ainult seda Västerbroni silda ei oleks. Seda tõusu (tõusukilomeetril kõrguste vahe 30 m) tuleb läbida kaks korda (9. ja 33. kilomeetril). Tõehetk selgub tõenäoliselt 35. kilomeetril, kui tõus ja langus selja taga ning selge, kas jalgadesse jäi veel midagi või mitte.
Tõenäoliselt tuleb võtta taktika, et esimene ring tuleb võtta rahulikult, saada rajaprofiil enamvähem selgeks ning siis oskab hinnata kuidas jõuvarusid teisele ringile jagada.
Võimalik strateegia: Esimesed 9 km tuleb joosta soojenduseks rahulikult ja võtta esimest korda sillatõus. Peale seda kilomeeter taastumiseks ning siis võib ehk 5 sekundi võrra tõsta jooksutempot (kavandatud maratonitemponi). Peale poolmaratoni märki on rajaprofiil langev, mis tähendab, et võib katsuda tõsta veel 5 sekundit jooksutempot ilma, et see peaks tähendama olulisemat suuremat energiakulu, ning katsuda liikuda ühtlaselt kuni 32 km-ni. Seejärel tuleb teist korda sillatõus ning kui selle üle elab (ja haamrit ei saa), siis tuleb üritada lõpuni vastu pidada. Kilomeetritel 38-40 on taas tõus, kõrguste vahega 20 m. Kui 40 kilomeetril taas mäe otsa jõuab, siis võib joosta kiirenevalt niipalju kui jõudu veel alles on lõpuni.
Nädala jooksul tuleb leida kas uued jalanõud või joosta vana kulunud sussiga. Kaks nädalat tagasi sai ostetud uued Asics Trainerid. Lootsin need võistlusteks sisse joosta. Nädalavahetusel selgus, et juba lagunes kannavooder seest ära. Kavatsetud jooksujalanõu tuleb visata kõrvale, kuna kulunud vooder hakkas kannale ning sellega maratoni ei jookse. Kahju, kuigi uus mudel rullus jooksu ajal mõnusalt ning joosta oli pehme, valmistab Asicsi jalanõude voodrimaterjalide kvaliteet pettumust. Ka ennem on Asicsi sisevoodriga olnud mul probleeme. No ei saa olla, et ei saa isegi 100 km läbida kui sisevooder katki. Tuleb hakata otsima uusi jalanõusid (sh. vist ka uut firmat), kui garantii alla ei lähe.
Positiivne on, et 120 eestlast (90 meest ja 40 naist) on otsustanud sel aastal Stockholmi maratoni kasuks ning stardinimekirjas on päris mitmeid tuttavaid.
Peale jooksu teen kokkuvõtte kuidas läks ja millised olid muljed.
Tutvusin nädalavahetusel maratoni rajakaardiga.
Joogipunktid iga kolme kilomeetri tagant tundub olevat piisav sagedus. See tähendab, et ei pea oma jooki kaasa tarima. Lõpliku otsuse oma joogi osas teen kohapeal. Kui saab olema väga kuum ilm (nagu viimasel kahel aastal) siis tuleb lisajook kaasa võtta.
Rajaprofiil ei ole samas midagi rõõmustavat. Kui ainult seda Västerbroni silda ei oleks. Seda tõusu (tõusukilomeetril kõrguste vahe 30 m) tuleb läbida kaks korda (9. ja 33. kilomeetril). Tõehetk selgub tõenäoliselt 35. kilomeetril, kui tõus ja langus selja taga ning selge, kas jalgadesse jäi veel midagi või mitte.
Tõenäoliselt tuleb võtta taktika, et esimene ring tuleb võtta rahulikult, saada rajaprofiil enamvähem selgeks ning siis oskab hinnata kuidas jõuvarusid teisele ringile jagada.
Võimalik strateegia: Esimesed 9 km tuleb joosta soojenduseks rahulikult ja võtta esimest korda sillatõus. Peale seda kilomeeter taastumiseks ning siis võib ehk 5 sekundi võrra tõsta jooksutempot (kavandatud maratonitemponi). Peale poolmaratoni märki on rajaprofiil langev, mis tähendab, et võib katsuda tõsta veel 5 sekundit jooksutempot ilma, et see peaks tähendama olulisemat suuremat energiakulu, ning katsuda liikuda ühtlaselt kuni 32 km-ni. Seejärel tuleb teist korda sillatõus ning kui selle üle elab (ja haamrit ei saa), siis tuleb üritada lõpuni vastu pidada. Kilomeetritel 38-40 on taas tõus, kõrguste vahega 20 m. Kui 40 kilomeetril taas mäe otsa jõuab, siis võib joosta kiirenevalt niipalju kui jõudu veel alles on lõpuni.
Nädala jooksul tuleb leida kas uued jalanõud või joosta vana kulunud sussiga. Kaks nädalat tagasi sai ostetud uued Asics Trainerid. Lootsin need võistlusteks sisse joosta. Nädalavahetusel selgus, et juba lagunes kannavooder seest ära. Kavatsetud jooksujalanõu tuleb visata kõrvale, kuna kulunud vooder hakkas kannale ning sellega maratoni ei jookse. Kahju, kuigi uus mudel rullus jooksu ajal mõnusalt ning joosta oli pehme, valmistab Asicsi jalanõude voodrimaterjalide kvaliteet pettumust. Ka ennem on Asicsi sisevoodriga olnud mul probleeme. No ei saa olla, et ei saa isegi 100 km läbida kui sisevooder katki. Tuleb hakata otsima uusi jalanõusid (sh. vist ka uut firmat), kui garantii alla ei lähe.
Positiivne on, et 120 eestlast (90 meest ja 40 naist) on otsustanud sel aastal Stockholmi maratoni kasuks ning stardinimekirjas on päris mitmeid tuttavaid.
Peale jooksu teen kokkuvõtte kuidas läks ja millised olid muljed.
Wednesday, May 19, 2010
Kuidas leida tasakaalu?
Maratonini on jäänud kolm nädalat. Viimane kuu olen võidelnud lukus olnud seljaga. Nii lihtne see oligi. Üks päev oled kange ja kõik. Nii kurb kui see ei ole, ei suuda ma hetkel isegi sirgete jalgadega põrandal istuda, rääkimata ette painutamisest.
Tarkade inimeste (massööri ja füsioterapeutide) abil on läinud iga sansiga natuke paremaks, kuid keegi ei ole seni saanud jaole põhjusele. Mis on läinud millal valesti. Homme ootab ees katsumus kondiväänaja juures. Loodame, et peab paika ütlus "kõik, mis ei murra, teeb tugevamaks".
Isegi kui kokkuvõttes ei saa paari nädala pärast võistelda, olen eelneva kuuga saanud targemaks, et treenimisel tuleb hoida tasakaalu.
Esitaks lihaste tasakaal. Kui treenida kõhulihaseid, tuleb samaaegselt tugevdada ka selga. Kui teha reie tagalihastele harjutusi ei tohi unustada reie pealseid lihaseid. Ka jõuharjutusi liiga palju tehes on oht rikkuda normaalset tasakaalu, mis tähendab, et ei tohi sattuda liigselt hoogu ja teha ühte harjutust liiga palju.
Sain aru, et lisaks iga-aastasele spordiarsti külastusele peab aeg-ajalt kohtuma ka füsioterapeudiga, kes hindab üldist olukorda ja jälgib, et tasakaal ei läheks paigast. Ise sageli ei pane tähele, et liigud täie hooga vales suunas. Aegajalt peab laskma kellegil kõrvalt vaadata, et õigel ajal võtta taas suund organismi tasakaalu suunas.
Nii jõutreening ja venitused peaksid olema tasakaalus. Mida suurem koormus lihastele seda rohkem tuleb näha vaeva lihaselastsuse taastamisega. Siin ma sain aru, et kui venitus ja massaaz aitab üldjuhul vähendada lihaspingeid, siis füsioterapeut läheb natuke kaugemale ja vajadusel korrigeerib ning venitab lahti kinniolevaid lihaseid.
Treeningkoormuse tasakaal. Mida suuremad mahud ja raskemad treeningd, seda rohkem peab hoolitsema taastumise eest: vahetu õige toitumine ja joomine peale koormust, täiendavate ainete (mineraalid) tarbimine, taastumist kiirendavad protseduurid (nt massaaz) jne. Asjatundlikust treenerist on siin abi.
Professionaalne ja veelkord professionaalne tugi
Päris huvitav oli lugeda Jaak Salumäe kohta artiklit, kus avati natuke ka korvpallimeeskonna tippu viimise saladusi. Üks võtmetegur oli, et ta kaasas meeskonna arendamisse erinevate valdkondade tippspetsialistid ning iga sportlasele läheneti individuaalselt. Meeskonna liikmeid uuriti individuaalselt ja selgitati välja tema nõrgad kohad. Seejärel koostati harjutuste kava igale meeskonna liikmele eraldi, et nõrgad kohad ei hakkaks andma tunda tipphooajal. Meeskond on nii nõrk kui nõrk on ta nõrgeim lüli
Loe ja hari ennast. Kuigi kirjandust ilmub üksjagu ei pruugi esmalugemisel kõike mõista. Pidev valikuline ülelugemine ja kirja pandu üle mõtlemine avab lõpuks seosed ning seaduspärasused. Leidsin müügilt hea uue soomlaste kirjutatud tõlkeraamatu lihaste ja nende venitamisharjutuste kohta.
Tarkade inimeste (massööri ja füsioterapeutide) abil on läinud iga sansiga natuke paremaks, kuid keegi ei ole seni saanud jaole põhjusele. Mis on läinud millal valesti. Homme ootab ees katsumus kondiväänaja juures. Loodame, et peab paika ütlus "kõik, mis ei murra, teeb tugevamaks".
Isegi kui kokkuvõttes ei saa paari nädala pärast võistelda, olen eelneva kuuga saanud targemaks, et treenimisel tuleb hoida tasakaalu.
Esitaks lihaste tasakaal. Kui treenida kõhulihaseid, tuleb samaaegselt tugevdada ka selga. Kui teha reie tagalihastele harjutusi ei tohi unustada reie pealseid lihaseid. Ka jõuharjutusi liiga palju tehes on oht rikkuda normaalset tasakaalu, mis tähendab, et ei tohi sattuda liigselt hoogu ja teha ühte harjutust liiga palju.
Sain aru, et lisaks iga-aastasele spordiarsti külastusele peab aeg-ajalt kohtuma ka füsioterapeudiga, kes hindab üldist olukorda ja jälgib, et tasakaal ei läheks paigast. Ise sageli ei pane tähele, et liigud täie hooga vales suunas. Aegajalt peab laskma kellegil kõrvalt vaadata, et õigel ajal võtta taas suund organismi tasakaalu suunas.
Nii jõutreening ja venitused peaksid olema tasakaalus. Mida suurem koormus lihastele seda rohkem tuleb näha vaeva lihaselastsuse taastamisega. Siin ma sain aru, et kui venitus ja massaaz aitab üldjuhul vähendada lihaspingeid, siis füsioterapeut läheb natuke kaugemale ja vajadusel korrigeerib ning venitab lahti kinniolevaid lihaseid.
Treeningkoormuse tasakaal. Mida suuremad mahud ja raskemad treeningd, seda rohkem peab hoolitsema taastumise eest: vahetu õige toitumine ja joomine peale koormust, täiendavate ainete (mineraalid) tarbimine, taastumist kiirendavad protseduurid (nt massaaz) jne. Asjatundlikust treenerist on siin abi.
Professionaalne ja veelkord professionaalne tugi
Päris huvitav oli lugeda Jaak Salumäe kohta artiklit, kus avati natuke ka korvpallimeeskonna tippu viimise saladusi. Üks võtmetegur oli, et ta kaasas meeskonna arendamisse erinevate valdkondade tippspetsialistid ning iga sportlasele läheneti individuaalselt. Meeskonna liikmeid uuriti individuaalselt ja selgitati välja tema nõrgad kohad. Seejärel koostati harjutuste kava igale meeskonna liikmele eraldi, et nõrgad kohad ei hakkaks andma tunda tipphooajal. Meeskond on nii nõrk kui nõrk on ta nõrgeim lüli
Loe ja hari ennast. Kuigi kirjandust ilmub üksjagu ei pruugi esmalugemisel kõike mõista. Pidev valikuline ülelugemine ja kirja pandu üle mõtlemine avab lõpuks seosed ning seaduspärasused. Leidsin müügilt hea uue soomlaste kirjutatud tõlkeraamatu lihaste ja nende venitamisharjutuste kohta.
Wednesday, May 5, 2010
Taas magasin maha Londoni maratonile registreerimise
Sel aastal tehti taas Londoni maratoni registreerimisel rekord. Registreerimine avati 04.05.2010 ja suleti samal päeval, kuna täitus limiit 125 000 jooksjat. Kui eelmine aasta kestis registreerimine kolm päeva, siis see aasta sulgus 2 päeva kiiremini.
Magasin registreerimise maha. Nii, et suurtele maratotonidele muutub lihtsalt registreerimise kaudu peale saamine järjest keerulisemaks. Ainuke võimalus on saada oma isiklik aeg alla 3 h, mis annab täiendava võimaluse registreerimiseks või oodata ära 40 aasta kukkumine.
Londoni jooksule kvalifitseerumisel "hea ajaga vanusegrupis" on meestel vaja alistada järgmised ajad:
Men Time (in hours)
Age 18 - 40 2.45 - 3.10
Age 41 - 59 sub 3.15
Age 60 - 64 sub 3.30
Age 65 - 69 sub 4.00
Age 70+ sub 5.00
Väike motivatsioon, et treenida :) ja head aega joosta.
Magasin registreerimise maha. Nii, et suurtele maratotonidele muutub lihtsalt registreerimise kaudu peale saamine järjest keerulisemaks. Ainuke võimalus on saada oma isiklik aeg alla 3 h, mis annab täiendava võimaluse registreerimiseks või oodata ära 40 aasta kukkumine.
Londoni jooksule kvalifitseerumisel "hea ajaga vanusegrupis" on meestel vaja alistada järgmised ajad:
Men Time (in hours)
Age 18 - 40 2.45 - 3.10
Age 41 - 59 sub 3.15
Age 60 - 64 sub 3.30
Age 65 - 69 sub 4.00
Age 70+ sub 5.00
Väike motivatsioon, et treenida :) ja head aega joosta.
Sunday, May 2, 2010
Muljeid Viljandi järvejooksult
Võrreldes eelmiste aastatega oli ilm Viljandis tavapärasest jahedam. Kuigi sõidu ajal Viljandisse sadas vihma möödus jooks õnneks ilma vihmata. Pikki järve puhus päris kõva tuul, mis tähendas, et tuul oli vastu stardis ja lõpukilomeetritel. Lootus, et teisel pool järve saab kasutada taganttuult ei täitnud. Millegipärast oli põldudel suhteliselt tuulevaikne.
Enne jooksu, kerge soojenduse ajal, oli pulss 20 lööki tavapärasest kõrgemal. Otsustasin, et võtan seetõttu jooksu rahulikult ja katsun läbida distantsi rahulikus mõõdukas tempos. Kuna olin nädala alguses haige, siis kartsin, et ehk pole tõbi veel taandunud.
Enne starti sain stardikoridoris kokku tuttava Tiiduga, kes läks ennast tühjaks jooksma. Tal oli see viimane võistlus enne Riia maratoni. Oleme jooksnud järvejooksudel üldjuhul samasse lõpuaega, kuid seekord ütlesin, et ma võtan rahulikult. Naljatasime, et kui ta ennast väga tühjaks jookseb, siis finiši eel kohtume.
Alustasin rahulikult. Startisin kolmandast stardirühmast ja lasin mööda neljanda stardirühma hagijad. Juba stardikoridoris oli näha, et need mehed on valmis teistest kas või üle jooksma, et ette poole saada. Huvitav, et mida taga poolt stardid, seda rohkem on alguses seda rabelemist ja tarbetut tormamist.
Kuna startisin suhteliselt eespoolt sain juba algusest liikuda omas rütmis. Kuigi tunne oli hea ja kerge oli joosta, mis tulenes tõenäoliselt pikast nädalasest haigusest tingitud puhkusest, katsusin hoida end tagasi.
Arvan, et see taktika õigustas. Oli võrreldes eelmiste aastate jooksudega üllatavalt kerge järvejooks, kuigi tehniliselt raksem tugeva tuule ja kohati päris vesise raja tõttu. Kulgesin tasaselt ja vaikselt liikusin omas tempos teistest ettepoole. Poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkas paistma tuttava Tiidu selg. Samas võttis kilomeeter enne lõppu asfaldil jala tuimaks ja tekkis korraks raske punkt. Stardikoridoris räägitu ja kohtumine enne finišijoont ei saanud seetõttu tõeks. Tiit lõpetas seekord 10 sekundit enne mind.
Kokkuvõttes üllatas, et võrreldes eelmise aastaga tuli minut lõpuajas ajaparandust. Lisaks positiivne lootus ka järgmisse aastasse, et reservi jäi ja veel on tõenäoliselt võimalik enda parima aja piiri edasi nihutada.
Tagasisõidul tekkis koolivennaga meil küsimus, miks pakuti finišis adidase paberkotte? Me kumbki ei võtnud seda kuigi paljud haarasid. Vist põhjuseks, et tasuta sai. Mõteldes teiste peale, kes talgupäevadel prügi metsa alt kokku koguvad, oleks korraldajad võinud ju selle seekord tarbetu koti andmata jätta. Banaani ja vee oleks saanud iga lõpetaja ka niisama kätte võtta.
Enne jooksu, kerge soojenduse ajal, oli pulss 20 lööki tavapärasest kõrgemal. Otsustasin, et võtan seetõttu jooksu rahulikult ja katsun läbida distantsi rahulikus mõõdukas tempos. Kuna olin nädala alguses haige, siis kartsin, et ehk pole tõbi veel taandunud.
Enne starti sain stardikoridoris kokku tuttava Tiiduga, kes läks ennast tühjaks jooksma. Tal oli see viimane võistlus enne Riia maratoni. Oleme jooksnud järvejooksudel üldjuhul samasse lõpuaega, kuid seekord ütlesin, et ma võtan rahulikult. Naljatasime, et kui ta ennast väga tühjaks jookseb, siis finiši eel kohtume.
Alustasin rahulikult. Startisin kolmandast stardirühmast ja lasin mööda neljanda stardirühma hagijad. Juba stardikoridoris oli näha, et need mehed on valmis teistest kas või üle jooksma, et ette poole saada. Huvitav, et mida taga poolt stardid, seda rohkem on alguses seda rabelemist ja tarbetut tormamist.
Kuna startisin suhteliselt eespoolt sain juba algusest liikuda omas rütmis. Kuigi tunne oli hea ja kerge oli joosta, mis tulenes tõenäoliselt pikast nädalasest haigusest tingitud puhkusest, katsusin hoida end tagasi.
Arvan, et see taktika õigustas. Oli võrreldes eelmiste aastate jooksudega üllatavalt kerge järvejooks, kuigi tehniliselt raksem tugeva tuule ja kohati päris vesise raja tõttu. Kulgesin tasaselt ja vaikselt liikusin omas tempos teistest ettepoole. Poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkas paistma tuttava Tiidu selg. Samas võttis kilomeeter enne lõppu asfaldil jala tuimaks ja tekkis korraks raske punkt. Stardikoridoris räägitu ja kohtumine enne finišijoont ei saanud seetõttu tõeks. Tiit lõpetas seekord 10 sekundit enne mind.
Kokkuvõttes üllatas, et võrreldes eelmise aastaga tuli minut lõpuajas ajaparandust. Lisaks positiivne lootus ka järgmisse aastasse, et reservi jäi ja veel on tõenäoliselt võimalik enda parima aja piiri edasi nihutada.
Tagasisõidul tekkis koolivennaga meil küsimus, miks pakuti finišis adidase paberkotte? Me kumbki ei võtnud seda kuigi paljud haarasid. Vist põhjuseks, et tasuta sai. Mõteldes teiste peale, kes talgupäevadel prügi metsa alt kokku koguvad, oleks korraldajad võinud ju selle seekord tarbetu koti andmata jätta. Banaani ja vee oleks saanud iga lõpetaja ka niisama kätte võtta.
Subscribe to:
Posts (Atom)